Mõttetera:

Targad targutavad, lollid lollitavad.

My Inner Disco

 Avastasin head muusikat:

 

Muide, vahepeal jõudsid ära käia esimesed külalised Eestist. Pildimaterjal laekub hiljem.

Itaallased räägivad nii:

Itaalia keel…Inglise moodi.

Itaalia Ämblikmees

Käes on detsember

Praeguseks on ära käidud Horvaatias, Sloveenias ja tango baaris.

Kõige ägedam oli tangobaaris. See asub meie kodust umbes 200 m kaugusel(me elame muideks peaaegu sünagoogi kõrval).             

Seal tango baaris on täiesti müstiline õhkkond. Esiteks on muidugi muusika täiesti stiilipuhas, lindistused sellised natuke kahisevad, nagu vinüüli kuulaks. Kõik inimesed olid vaeva näinud oma välimuse kallal, mõned olid ka üle pingutanud aga ei saa pahaks panna. Tangole, kui tantsule ma pihta ei saanud tegelt aga puhtalt vaatamine on väga meelelahutuslik. Kõik paarid tantsivad silmad kinni, kuidas nad üksteisega kokku ei põrka on müstika. Tango on elustiil. See ei ole küll Argentiina aga ka itaallased mõjuvad tangot tantsides väga veenvalt.

Horvaatia on ilus maa, isegi kui ilm on täiesti sombune ja vihma sajab.

 

Üteldakse, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ma olen siis ära ütelnud praeguseks rohkem kui 6000 sõna, tänaseks aitab.

Mariu

Ooper

Eile sai esimest korda ooperis käidud. Piletid sain juhuslikult ühe tšello õpetaja käest, kellel oli 2 piletit üle. Käisime Elise’iga. See oli küll peaproov aga ikkagi. Meie kohad oli kõige kõrgemal rõdul, päris oma kast. Järgmine kord võtame veini kaasa. Siis on nagu päris. Et siis. Ooper oli “Ernani”, Verdi muusika. Kuni vaheajani me muidugi ei teadnud, millega tegu, sest kava meil ei olnud.

http://en.wikipedia.org/wiki/Ernani

Sellegipoolest. Me üritasime ennustada, mis sisu on. Armastus, komplikatsioonid, keegi sureb ära. Kõik läks täppi. No millest muust sa ikka ooperi kirjutad, kui mitte armastusest ja surmast.

Teinepäev ostsime juustu. Nelja erinevat sorti. Juust on elu.

Lauljatest…

Lauljatest:

Laulijaid võib olla mitut tüüpi. Ühed on need, kes laulavad pidevalt – 20 min järjest duši all olles, teises toas, siin samas, tänaval, siis kui sa hakkad midagi ütlema peavad nad paremaks teha hääleharjutusi, koolis, koridoris, liftis jne jne. Kusjuures tänaval nad kõnnivad sinust 5 m tagapool, sest neil tuli laulutuju peale. Ja nad on puhtusehullud(ei saa peast sõna putzteufel – puhtusehull saksakeeles), mis väljendub selles, et nad panevad klaasid kapis kuju ja suuruse järgi ritta(kahju et ma sellest pilti ei teinud) ja muudes pisiasjades. Teised on mõistlikud ja intelligentsed, mitte nii valjud ja sõbralikud, nad küsivad, miks teised lauljad laulavad duši all, miks nad teevad hääleharjutusi suvalisel hetkel, suvalises kohas.  Eelarvamused eelarvamusteks, 50% läks täppi ja teine 50% mitte. Mida teha, mida teha? Laseme ajal kulgeda ja siis vaatab, mis sellest esimesest tüübist lauljatest saab. Sest teise tüübiga on mul vähemalt üks arvamus. Lubage mainida, et esimest tüüpi lauljaid leiab AINULT Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast.

Erialast:

Mõned õpetajad on inspireerivad ja mõned mitte. Siinne õpetaja on inspireeriv. Nagu jess!! Põhimõtteliselt ma ei liigutanud lillegi, et tema juurde saada ja läks õnneks. Vhüüh! Mille järgi otsustada, et kas õpetaja on inspireeriv või mitte? Isegi kui kõik, või osa, mis sa oled kirjutanud tehakse maatasa, või siis kritiseeritakse või nokitakse asjade kallal ja kui sul on peale seda hea tuju, siis on õpetaja inspireeriv. Kui plaat, millele sa oled hoole ja armastusega kõrvetanud enda lood ja ühe Olivier Messiaeni teose, et neid koos õpetajaga kuulata, ei tööta(ma kulutasin 7€ pagan võtaks) ja kui te räägite õpetajaga sellest ikkagi 45 min, siis on õpetaja inspireeriv. Kui sind kutsutakse Metz’i, Prantsusmaale, meistrikursusele/konkursile, mis toimub 2008 aasta juulis, mille osavõtumaks on raudselt mingi miljon krooni, rääkimata veel sellest, et sa peaksid teose kirjutama klaverile(kusjuures üks maailma parimaid kaasaegse klaverirepertuaari mänijaid ja õpetajaid), häälele ja kolmandale instrumendile, mida ma ei mäleta JA orkestrile ning sa tead, et sa elusees ei võta osa sellest, siis on õpetaja inspireeriv. Kui sulle pakutakse võimalust kirjutada teos kaasaegse muusika ansamblile, mis koosneb õpetajatest ja mille eesotsas on saksofoni õpetaja, kes tahavad uut repertuaari kontserdiks, mis leiab aset mais, 2008, siis on õpetaja inspireeriv. Kui sa pead tegema analüüsi tundmatu ukraina või ungari helilooja kaheks klaveri palast terve kompositsiooni osakonna õpilaste ees(õnneks ei ole see väga suur), olles tähestiku järjekorras esimene, siis ei ole õpetaja võibolla nii ispireeriv sellepärast, et ma arvatavasti suren seal. Aga sinnani on aega.

Koolist:

Mitte ainult Muusikaakadeemias ei ole ülbed võtmetädid vaid igalpool. See on vist mingi ametinõue. Või siis ei võeta tööle normaalseid, sõbralikke, mõistlikke inimesi sellisele ametile. Õudus. Et saada parooli arvutile, mida on ainult üks kogu Erasmuse grupi peale, tuleb esiteks kirjutada avaldus, siis oodata ettenähtud aeg(see ei ole 5 min ega ka päev vaid see aeg on x) ja siis võibolla saab alles midagi. Et saada punast vildikat tahvli jaoks tuleb kirjutada avaldus, et seda tellida ja kirjutama alla hulga paberitele, et kellele, kui kauaks ja milleks seda vaja on ja võibolla isegi seda, miks just punast värvi. Samamoodi ka raamatukogus, kus on maas mingi nähtamatu punktiirjoon, millest Sina üle ei tohi astuda. Ja kui sa seda teed, siis sa oled jamas. Probleeme tekitas ka muidugi see, et just enne kui meie saabusime, vallandati Erasmuse koordinaator koolist ja tema asemik leiti alles eile, KUSJUURES ta on koolis ainult nendel päevadel, kus ta õpetab, KUSJUURES tunnid kestavad 10-19.30, KUSJUURES kool pannakse kinni 19.30. Tekib küsimus, et millal nendest kahest päevast ja loodetavasti kahest vabast tunnist, mil ta koolis viibib saan ma vastused kõigile nendele küsimustele, mis mul on. Ja neid on palju. Ja ma ei ole ainuke. Et siis nad ei suutnud leida kedagi adekvaatset enne sellele kohale, veeretati meid ja kohustusi ühe kaelast teise kaela. Tüüpiline. Niisiiis. Bürokraatia. Aga eks paistab. Koolil on ka orkester  ja mul oli au viibida nende kontsertil esmaspäeva õhtul. Esimene pool kontsertist oli suhteliselt paljutõotav aga kui nad teises pooles mängisid Mussorski-Ravel’i “Pildid näituselt” pidin ma ära surema. Konkreetselt üks löökpillimängija naeris kui oli metsasarve soolo. Ja ma ei imesta…tõesti oli jube. Eks siin ole omad miinused ja plussid, vähemalt meelelauhutus.

Inimestest:

Täna me täheldasime teisetüübi lauljaga, et meid tihtipeale vaadatakse tänaval nagu meil oleks sarved peas või näos mingi roheline laik, millest me ise teadlikud ei ole. Ning kui natuke kõvemini inglise(wow) keeles rääkida, saadavad sind sellised pilgud, et ay ay ay. Tekib tõesti siuke tunne, et kas ma unustasin riided selga panna või mis mul nüüd viga on, et mind nii vaadatakse.  Kuigi neil on kiirem reageerimiskiirus kui eestlastel, mis on värskendav. Väga värskendav. Eksiarvamus on tegelt, et itaallased on väga avatud ja:”Complimenti a la Mamma” aga tegelt nad elavad siin oma väikestes kastides, silmaklappidega kuigi on erandeid.

Linnast:

http://en.wikipedia.org/wiki/Trieste

Kohalike jaoks on see ikka täielik pärapõrgu. No minujaoks on siin teistsugune pärapõrgu, ikkagi huvitav.

Toidust:

Ma küll ei ole veel jõudnud ühtegi Itaalia hõrgutist maitsa, praegu söön seda, mida kohalik Säästukas pakub, et enamvähem ots otsaga kokku tulla. Ja ma ei hädalda, tõesti. Nälga ei ole veel tundnud. Janu ka mitte. Sest et päevas kulub umbes 5-6 tassi teed. Irooniline, et Itaalias, kus on pärit kõik cappuchino, moccachino, espresso ja kõik, mis mul meelde ei tulegi, ei ole head kohvi saadaval. Kui kohvikus küsida kohvi, siis nad serveerivad sulle sõrmkübara suuruses tassis mingit musta tökatit ja kui küsida caffeé longa’t siis see tass on kaks korda suurem umbes. Ja poes ei ole nähtaval ühtegi kohvi sorti, mis kõlbaks juua. Nii tuligi minna üle teele. English breakfast piima ja suhkruga või Earl Gray sidruniga.

Muusikast:

Enamus tegevusi saada Radio Tanta, kohalik raadio, mille lööklause on:”Raadio on uus, aga muusika mitte!!”. Sealt tuleb 80te pop klassika. Kõiki laule korratakse päevas 3 korda, nii et varsti ma saan neid peast laulda.

Keelest:

Ütlen ausalt, et itaalia keelt ma veel ei valda, isegi praegu ei hakka üritama. Laupäeval leiab aset itaaliakeele tund, mis on individuaalne ja kus õpetaja ei räägi sõnagi Inglise keelt. Tõotab tulla huvitav.

(päriselt Tiina, vabandan kirjavigade pärast)

Maria

Mitte nii päikselised päevad 

Päikselised päevad

Nädal ja kaks päeva

…on läinud lennates. Õhtud mööduvad arvutist filme vaadates(kui keegi teab, kust saab kiirelt-käpelt filme alla laadida siis andke aga märku), varsti saavad needki otsa. Siin võib end juba päris koduseltki tunda KUID tunnen puudust boheemlaslikust segadusest ja hubasusest. Siin on võimatu luua boheemlaslikku segadust, sest 26-aastane Ljubljana(nimi muudetud) on töötanud koristajana ja ei lase sellel rahus kasvada. See kui suur segadus ümber valitseb ei oma tähtsust, eriti kui oled helilooja…või boheemlane…või hipi…või siis helilooja, kes on boheemalne ja hipi.

Hommikud on siin valged – ilma kellatagi läheb uni juba peale kaheksat ära(väga tervendav). Kell 8:45 võib kuulda kirikukellade helisemist ja nii ka kell 18:00 õhtul.

Mehed on siin ilusad, naised hoolitsetud. Itaallased ja mood – kamon! Näidake mulle näpuga üht itaallast, kes ei oleks stiilne. Eriti stiilsed on muidugi pensionärid – kõik on retro! Päikseprillid, ridikül, kingad. Ja meik! Nad vist ajavad end väga varakult üles, et kõik paika seada ja magavad pea alaspidi, et juuksed nii kõrgelt hoiavad. Ja KÕIK suitsetavad, päriselt päriselt. Kuna nüüd EU nõuete kohaselt ei tohi enam ruumis suitsetada, siis kõik on kogunenud tänavale. 13-aastased suitsetajad(jah, see vaatepilt on veidi häiriv) ja 80-aastased suitsetajad. Sellepärast ongi vist vanurid kuidagi eriti kortsus, hõbehallide juustega.

Palju on veel jäänud avastada, palju jääb ka märkamata.

Ciao!